Kiviõli Linnaraamatukogu

Galerii

KOHTUMINE WIMBERGIGA

Kirjanik Wimbergiga oli tore aega mööda saata. Ta tutvustas oma raamatuid, luges ette, vastas küsimustele ja lõpuks kehastus lausa kurjaks raudhammastega vanaks kaevuriks (peategelane ehk kunagi ilmuvast raamatust).

ПЕСНИ НОЧНЫХ ДВОРОВ

MÄLESTUSÕHTU “GENNADI BUTUZOV 95”

Hea, et on mälestused, sest neid saab sõbralikult üheskoos meenutada.

ОСЕННИЕ ЛИСТЬЯ

Alati ei pea teisi kuulama, saab ka ise laulda ja sellest rõõmu tunda.

KIVIÕLI KUNSTIDE KOOLI NOORTE MUUSIKUTE KONTSERT

РУССКИЙ РОМАНС И ПЕСНЯ

Romansid kõlasid A. Sukorkini esituses, saateks klaveril L. Kharitonova.

MUINASLOOD PILTIDES

Ülle Meister

raamatuillustratsioonide näitus

VADIM VERNIKU RAAMATU “ГОРЛИЦА” ESITLUS

Tore, et Riias elaval kirjanikul oli raamat ja nostalgia kutsus lapsepõlveradadele – sedasi sai teoks kohtumine meie raamatukogus.

КРАСНАЯ КНИГА

Meil toimus ILYA SIOMKINI kontsert.

LUGEMISISU
Meie LUGEMISISU sai ilusa ja magusa lõpu. Anu sai KIIDU ja sügisel jätkame, sest see tundus nii huvitav. Raamatukogu poolt kõigile aga SUUR TÄNU!

HELI MÄND
Sündisin Kohtla-Järvel, õppisin Kiviõli I Keskkoolis ja Jõhvi Laste Kunstikoolis. Edasi õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudi (praegu EKA) maalikateedris, mille lõpetasin 1986.a teatrikunstniku diplomiga.
Teinud lavakujundusi Rakvere, Pärnu, Noorsoo- ja Draamateatris.
Alates 1990 töötan kunstiõpetajana, esialgu Tallinna Tondiraba Keskkoolis, praegu Tallinna Arte Gümnaasiumis, tegelenud ka kunstiringide ja –kursuste juhendajana Tallinna Rahva-ülikoolis, Lindakivi Kultuurikeskuses ning Kanutiaia Noortemajas.
3-aastasest peale olen suved veetnud Peipsi põhjakaldal, esialgu Kauksis, edasi Alajõel, nüüd juba 45 aastat Kurul.
Kui lava kujundamine ja õpetamine on töö, siis maalimine on olnud alati hobi: vahel väsitav, vahel lihtne, aga alati õnnestav tegevus.

Näitus VÕLUV VIRUMAA
Olen lapsepõlvest alates joonistanud ja maalinud Ida-Virumaa ilusaid paiku. Üheksa-kümnendate algul maalisin ka inimtegevusest rikutud paiku: karjääre, tuhamägesid, leelisejärvi – pildile panduna mõjuvad needki huvitavate ja esteetilistena. See seeria leidis koha Põlevkivimuuseumis. Paarkümmend aastat tagasi hakkas mind huvitama vee kujutamine, olgu siis Peipsi, meri või rabalaukad. Näitusel VÕLUV VIRUMAA on eksponeeritud viimase 8 aasta jooksul maalitud Soome lahe, Peipsi järve ja mu viimase aasta lemmiku – Narva joa – pildid.
Peipsi järve vesi on erinevalt hallikast mereveest kuldkollase või punakaspruuni tooniga, jõed ja ojad toovad vett ümbritsevatest metsadest ja rabadest. Veepind peegeldab sinist või halli taevast, kuid läbi laineharja paistev valgus toob välja sooja ookri- või roostetooni. Peipsi laine on lühike ja rahutu, augustis-septembris tõusevad lained võimsamaks kui meres ja vormivad järvepõhja liivast järsuservalisi madalikke.
30 km Peipsi põhjaranniku valget liivaranda lõpeb Vasknarvas võimsate graniitrahnudest muulidega, mis takistavad liiva kandumist Narva jõe lähtekohta. Vana muuli otsalt päikeseloojangut vaadata on kui maailma serval seista.
Soome lahe veed on erinevates randades erinevat värvi: Narva–Jõesuu peeneteralisel liivarannal paistab läbipaistvast veest nii merepõhi, Toila vesi on päikese käes savikalt hallikas-rohekas, Kalvi ja Purtse rannas lainetavad sügavsinised veed ümber tumedate graniitkivide.
Narva juga oli kunagi Euroopa veerohkeim juga, kuid hüdroelektrijaama rajamisega 1957.aastal suunati vesi lüüsidesse ja jõe astangud jäänud kuivaks. Vaid kevadise suurvee ajal lastakse vesi taas vanadesse voolusängidesse kahel pool Kreenholmi saart. Venemaa-poolne kosk on 7m kõrgune terviklik järsak, Eesti-poolne langeb astangutena, kõrgeim neist 3,5 m kõrgune.
Ida- Virumaa on nii võluvalt vastuoluline: põlismetsad ja tööstusmaastik, pankrannik ja liivarannad, suletud rabad ja avarad mere-/järvevaated.